Allikas: Novaator.err.ee, Jaan-Juhan Oidermaa
16.12.2022
Ehkki põllul kasvavate taimede väetamiseks on kasutatud Eesti sõnnikut sadu aastaid, elab riigis liiga vähe inimesi ja kariloomi, et ekspordipotentsiaali säilitamiseks piisaks vaid nende väljaheidetest.
Eesti Maaülikooli mullateaduse professor Alar Astover nentis, et enamasti jääb põllumullas juba leiduvatest toitainetest põllutaimedele oma täie kasvu saavutamiseks väheks. Seeläbi on põldude ühel või teisel väetamine hädavajalik. Keemilisi ja mineraalväetisi on kasutanud Eesti põllumehed võrreldes oma Lääne-Euroopa kolleegidega ajalooliselt oluliselt vähem. Liiatigi on nende hind viimasel ajal kõvasti tõusnud.
Kohalikel ressurssidel põhinevad väetised
“Mineraalväetiste kättesaadavus vähemalt suure põllumehe jaoks on juba natukene piiratud. Peamegi vaatama, milliseid kohalikel ressurssidel põhinevaid väetisi me nende asemel kasutada saame. Ajalooliselt on need olnud orgaanilised väetised, sõnnikud, aga ka igasuguste muude tootmiste jääkproduktid: tuhad, kompost,” märkis Astover saates “Uudishimu tippkeskus”.
Astover otsib oma kolleegidega lisaks uusi alternatiive. Näiteks saaks lisada väetisegraanulitesse biomassi või põlevkivi põletamisel tekkinud tuhka. Ühelt poolt aitaks see võidelda mulla happesusega, kuid viia sinna teisigi toitaineid. Taimede toitmiseks ei piisa siiski ainult tuhast. Näiteks kui tuhk sisaldab palju kaltsiumi, pole seal taimede jaoks piisavalt lämmastikku.
Kui me tahame olla tõhusad ja loodussõbralikud, siis need lahendused saavad olla ülimalt kohalikud. Pole ühte üleilmset vastust ja mudelit, sest muld on ülimalt kohalik.
“Me proovime erinevaid tootmise kõrvalsaadusi, jäätmeid, ühte graanulisse kokku panna. Selles on lihajahu, tuhk ja teatud veel lisaaineid, et pakkuda taimedel tasakaalustatud toitu. Samamoodi nagu inimese puhul me räägime, et toit ei tohi ühekülgne olla, proovime väetise retsepti, mis pakuks taimele tasakaalustatud toitumist,” selgitas professor.
Astover lisas, et klassikalise sõnniku kasutamisel on mitmeid plusse. Kõige suurema piiranguna on seda praeguse saagikuse säilitamiseks aga Eestis lihtsalt liiga vähe. “Eestis on inimesi vähe, kelle reoveesettest me saaksime komposti teha ja kui teatud tingimustel seda õigesti teha, ka põllule vedada. Teiseks on meil liiga vähe ka põllumajandusloomi,” tõdes professor.
Eesti põllumajandusloomade koormus ühe pinnaühiku kohta on isegi kõige väiksem Euroopas. “Olemasoleva saagitaseme saamiseks on meil vaja mineraalväetistest tuge saada. Võib-olla oma rahva jõuaksime napilt ära toita, aga kui tahame säilitada ekspordipotentsiaali, siis meil paratamatult teatud hulgal tuleb ikkagi alternatiivseid või tavalisi selliseid väetisaineid juurde kasutama lisaks sõnnikule,” sõnas Astover.
Nimelt on kurioosumina Eesti maailma üks tipuriikidest teisegi näitaja poolest. Nii palju põllumajandusmaad ühe inimese kohta leidub vaid vähestes kohtades.
Abi ringmajandusest
Professor lisas, et ringmajanduse vaates tuleks mineraalväetiste kõrval kasutada senisest tõhusamalt ära ka kohapealseid ressursse. “Kui me tahame olla tõhusad ja loodussõbralikud, siis need lahendused saavad olla ülimalt kohalikud. Pole ühte üleilmset vastust ja mudelit, sest muld on ülimalt kohalik. Taim kasvab ühe koha peal. Ei ole olemas globaalset taime,” viitas Astover.
Ideaalis võiksid saagi vahendusel mullast võetud toitained lõpuks täpselt samasse kohta tagasi. “Me peame leidma viisi, kuidas neid ohutult põllule tagasi saada, muidu tekib suur selline katkestus. Viime praegu toitaineid kogu aeg süsteemist välja ja tagasi ei too. Lõpuks on nagu külmkapiga, ta saab lõpuks tühjaks,” sõnas professor.
Tulevikule mõeldes peaks mitmekesistama ka põllumajandustootmist. Seejuures ei tohiks peljata eestlastele võõramaid põllukultuure, näiteks kinoad, sojauba või sorgot. “Ühelt poolt on see kindlasti hea meie loodusele, muldadele, külvikorrale, taimetervisele. Teisalt see laiendab kultuuride valikut, põllumajanduse konkurentsivõimet ja aitab tulla toime muutustega, mida näeme tulevikukliimas või turul,” sõna Alar Astover.
Toimetas: Liina Ulm
