Tahes-tahtmata ei saa enam üheski valdkonnas üle ega ümber kestlikkuse[1] küsimusest. ÜRO säästva arengu eesmärgid ja Euroopa roheline kokkulepe võivad ju kaugeks jääda, aga tarbijate muutuvad ootused ja kliimamuutusest tingitud äärmuslikumad ilmastikutingimused on tuntavamad. Kestlikkusele mõtleb möödunud ühistegevuse konverentsi[2] vaimus Eesti Maaülikooli maamajanduse ökonoomika õppetooli nooremteadur Taavi Kiisk.
Kestlikkuse mõiste
Kestlikkus tundub sõnaselge, ent väärib siiski lähemat vaatlust. Näiteks Eesti Keele Instituudi ühendsõnastikus defineeritakse kestlikkus kui „võimelisus, suutlikkus toimida edaspidi, jätkata alustatud tegevust“ (Eesti Keele Instituut, 2021). Sageli kitsendatakse kestlikkus ainult keskkonnale, kuigi selline teguviis on lühinägelik.
Kategoriseerimine on siiski õige tee kestlikkuse mõtestamiseks. Levinud on kestlikkuse käsitlus, mille kohaselt tugineb see kolmele sambale: keskkondlik, majanduslik ja sotsiaalne kestlikkus (Purvis et al., 2019). Kusjuures ei tekkinud joonisel 1 olev jaotus kindlal hetkel, pigem jõudis see aegamisi kasutusse ja määratlust mainiti praegusel kujul esmakordselt 1987. aastal (Purvis et al., 2019).
Joonis 1. Kestlikkuse kolm komponenti
Ennist mainitud liigne fookus ainult ühele kestlikkuse sambale ajab kogu süsteemi kiiva, mistõttu uuritakse siinses kirjutises ühistegevuse konverentsi näite varal kõiki kolme sammast. Ei keskkond, majandus ega ühiskond ole eraldiseisev, iga nimetatus kestlikkuse sammas puudutab teisi. Seetõttu kujuneski 2021. aasta ühistegevuse konverentsi teemade valik nõnda laiaks – kestlikkus ei ole bürokraatlik loosung, see toob kasu nii keskkonnale, majandusele kui ka keskkonnale.
Kvaliteedikava eelised
Kestlike põhimõtete rakendamine nõuab palju selgitustööd, olgu neid toetavad argumendid kuitahes tugevad. Väärtuse annab pooltargumentidele vaid veenvus, mistõttu peavad need olema selged ja arusaadavad. Hea näide selle kohta on mulluse ühistegevuse konverentsi esimene ettekanne, kus rääkis Iiri piimaühistu Glanbia Ireland esindaja Ross Brady ühistu kogemustest liha kvaliteedikava koostamise ja rakendamisega[3].
Twenty20 Beef Club on Iirimaa ühistu Glanbia Ireland ja lihatööstuse Kepak koostöös valminud kvaliteedikava, mis katab kogu tarneahela vasikast veiselihani. Kvaliteedikava üldised eesmärgid on hoida Iiri veisekasvatuse mainet, parandada vasikate ja veiste heaolu, tõsta piima ja liha kvaliteeti, siduda piima- ja lihatööstus tihedamalt, pakkuda esmatootjatele stiimuleid ja tasu ning täita klientide ja tarbijate vajadusi. Loomade heaolu kõrval on kvaliteedikava tugevus selge hinnapoliitika, mis loob tootjatele stiimuli sellest osa võtta (joonis 2).
Joonis 2. Twenty20 Beef Clubi hinnaraamistik
Majandusliku kasu kõrval toob Twenty20 Beef Club kasu ka ühiskonnale ja keskkonnale. Neist esimene ilmneb tarbijatele, kes teavad nüüd kindlalt liha päritolu ja võivad olla kindlad, et see on toodetud loomade heaolu ja tootmise keskkonnamõjuga arvestades. Kuna kvaliteedikava katab samuti söödatootmise, aitavad selles sätestatud mullaviljakuse, karjatamise ja loomaheaolu meetmed vähendada lihatootmise keskkonnajalajälge.
Alternatiiv plastile
Samast aatest kannustatult tutvustas Eduardo Martinez uut materjali nimega Oryzite[4]. Kuigi Oryzite’i arendamisest on välja kasvanud juba samanimeline eraldiseisev ettevõte, algas selle tee Hispaania riisiühistust La Càmara Arrossera del Montsià. Nagu tihti juhtub, vajas ühistu lahendust põletavale probleemile.
Riisitootmise paratamatu puudus on selles tekkivad tootmisjäägid. Riisikestad ei sobi söögiks ja need moodustavad 20% kogu riisitoodangust, mille potentsiaal jääb suuresti kasutamata. Kesti saab kasutada ehitus- ja isolatsioonimaterjalina, väetisena või kütuse tootmiseks, ent need kasutusviisid loovad võrdlemisi vähe lisandväärtust.
Seetõttu otsustas ühistu alustada kümne aasta pikkust teadus- ja arendustööd, mille tulemusena valmis 90% riisikestadest ja 10% polümeerist koosnev Oryzite (joonis 3). Eriti perspektiivikaks muudab ettevõtmise fakt, et riis on maailma teine enim kasvatatud teravili ja ligi viiendiku inimeste tarbitud kalorite allikas. Seega ei ole karta toorainepuudust.
Joonis 3. Oryzite’i tooraine ja koostis
Enne Oryzite’i välja töötamist riisikestad kompostiti, kuid uus materjal lisab tootmisjääkidele hoopis rohkem väärtust. Ühest küljest annab Oryzite uue elu seni kasutamata toorainele, teisest küljest vähendab plastiku- ja energiakulu. Materjali saab kasutada autotööstuses, logistikas, tekstiilides, pakendites või mööblis, kusjuures Volkswageni kontserni kuuluv SEAT kavatseb materjali juba kasutusele võtta.
Maad kuivaks
Toit algab ja lõpeb mullas, mistõttu on mulla toitainesisalduse kõrval ülioluline selle niiskusetase. Sellest johtuvalt rääkis ise nelja maaparandusühistuga seotud Eve Kõrts maaparandusühistute tegevusest[5]. Maaparandusühistud jäävad heas märkamata, ent halvas on nendele mõtlemiseks juba hilja, kuna maaparandus on pikaajaline ja järjepidev töö.
Eesti kliima tõttu on siinne kuivendamisvajadus suur, kuna sademete hulk ületab aurumist. Seetõttu katavad maaparandussüsteemid kolmandiku maismaast, see tähendab 640 000 hektarit põlde ja 70 000 hektarit metsi. Süsteemide hooldus on aja-, töö- ja rahamahukas, aga põllu- ja metsamaa tervise seisukohast möödapääsmatu (joonis 4).
Joonis 4. Maaparandusühistu rekonstrueerimistööd
Maaparanduseks ei piisa vaid drenaažide ehitamisest, see hõlmab samuti erinevaid põlluharimise meetodeid, põllutööde planeerimist ja põldude lupjamist. Maaparandussüsteemide ulatuslikkuse tõttu ei piisa ainult üksikute põllumeeste ponnistustest, mistõttu tuleb kaasata kõik ümberkaudsed maaomanikud. Mõlemad tõsiasjad vihjavad maaparanduse ülesande keerukusele, mida on raske üksikutel maaomanikel täita.
Kuna maaparandussüsteemid on üle 30 aasta vanad, tuleb nendega alatasa ette purunemisi, ummistusi ja paisumisi. Suurel pindalal paiknevad süsteemid kuuluvad paljudele omanikele, mistõttu muutub nende hooldus vaevaliseks. Vesi aga piire ei tunnista, mistõttu aitavad siinkohal maaparandusühistud.
Maaparandusühistud võimaldavad koordineeritult ja terviklikult maad parandada, sest seda ei saa teha jupiti. Töötav maaparandussüsteem tagab maa harimiseks ja taimede kasvuks sobiva mulla- ja veerežiimi, kujundab külamaastikke ja kasvatab maa väärtust. Terviklik maaparandus koos heade põllu- ja metsatööde praktikaga suurendavad nii keskkonna, majanduse kui ka ühiskonna kestlikkust.
Roheline rikkus
Biomajanduse, rohepöörde ja ringmajanduse mõte ei seisne ilmtingimata millegi uue avastamises või loomises. Alatasa piisab sellest, kui heita juba olemasolevale uus pilk. Mida tähendas värske pilk haljendavatele aasadele Põllumeeste ühistu KEVILI jaoks, sellest rääkis Alo Alt[6].
KEVILI heinatehase lugu sai alguse 2018. aastal, millal otsustati majanduslike riskide vähendamiseks mitmekesistada ühistu ja selle liikmete tegevust ning leida uusi turge. Lähis-Ida osutus õigeks kohaks, kuna magevee puuduse tõttu keelatakse seal samm-sammult selle kasutamine söödakultuuride kasvatamiseks. Joonisel 5 nähtav tootmisüksus aitab ära kasutada Eesti eelist heintaimede kasvuks sobiva sademerežiimi näol.
Joonis 5. Põllumeeste ühistu KEVILI heinatehas
Kultuure kasvatab iga liige ise ning KEVILI organiseerib nende koristamise ja tehasesse transpordi. Heinatehases kuivatatakse ja pakendatakse kogutud toormaterjal, misjärel ühistu müüb ja transpordib valmistoodangu klientidele. Tulevikus plaanitakse hakata tootma ka söödapelleteid, mis koosnevad rohust ja teraviljast, mis loob KEVILI liikmetele veelgi enam lisaväärtust.
Projekti mõju ühistu enese ja üldisele kestlikkusele on mitmene. See meelitas ühistuga koostööd tegema põllumehi, kes pelgalt teravilja vastu huvi ei tundnud. Samas aitab heintaimede kasvatamine parandada mullaviljakust, rakendada teiste kultuuride kasvatuseks sobimatuid maid ja seob mulda süsinikku. Mitte vähemtähtis pole asjaolu, et tänu KEVILI heinatehasele ei pea Lähis-Ida kahanevat mageveevaru kasutama söödakultuuride kasvatuseks.
Tasakaal metsanduses
Metsandus kütab Eestis kirgi, kuigi rahulik arutelu on hoopis paslikum. Kõlama jäävad negatiivsed näited, ehkki enamik metsaomanikke ja -haldajaid tegutsevad vastutustundlikult. Kuidas Keskühistus Eramets TÜ metsa majandamises tasakaalu hoiab, sellest rääkis Priit Põllumäe[7].
Siinkohal tuleb mainida, et metsaühistuid pole vaid üks. Keskühistu alla koondub kaheksa piirkondlikku metsaühistut, mis omakorda ühendavad 6 064 metsaomanikust liiget ja 149 133 hektarit metsamaad. Metsaühistutes müüakse ühiselt puitu, korraldatakse töid ja taimede hankeid ning nõustatakse ja aidatakse toetuste taotlemisega.
Seejuures ühendavad metsaühistud nende liikmeid ehk väikemetsaomanikke erinevate osalistega (joonis 6). Nii ühendavad metsaühistud väga eriilmelisi metsaomanikke ja tegelevad kõikide metsatöödega, nii raie, uuendamise, hoolduse kui ka korraldusega.
Joonis 6. Metsaühistu vahemehe roll
Metsanduse seisukohast panustab kestlikkuse poole püüdlemisse liikmete kahetine roll metsaühistus. Nad on korraga nii ühistu kliendid kui ka selle omanikud, mistõttu on liikmete huvides, et metsaühistu nende huvide eest hea seisab. Ühistutel on seega lai tööpõld, kuid oma tasakaaluga tegevuse tõttu ei jõua need alatasa pildile.
Ühistud konkureerivad turul äriühingutega, mistõttu tuleb neil kestliku ärimudeli peale mõtelda. Kuna tasuta lõunaid ei ole, siis tuleb ühistu liikmetel kokku leppida, kas ja milles ollakse ühise eesmärgi nimel valmis järele andma. Eesti metsaühistutel pole eriti kelleltki õppida, kuna need on Euroopas ja maailmas üpris haruldased, mistõttu on Eesti võrdlemisi unikaalses olukorras.
Toidu varustuskindlus
Varustuskindlus on olude sunnil üks viimase paari aasta võtmesõnu, mistõttu pööratakse varem suhteliselt väheuuritud valdkonnale väärilist tähelepanu. Sellele aitab kaasa ka Eesti Maaülikool, mis viib läbi toidu, esmatarbekaupade, isikukaitsevahendite ja vee varustuskindluse uuringut. Uuringu hetkeseisu tutvustas Rando Värnik[8].
Uuringu ajendasid COVID-19 pandeemiast tingitud tarneraskused, mis võivad teatud valdkondades ebapiisava isevarustatuse määra tõttu muresid valmistada (joonis 7). Selle käigus analüüsitakse toidu, esmatarbekaupade, isikukaitsevahendite ja vee tarneaheleid ja varustuskindlust Eestis ning varustustõrgete vähendamise võimalusi. Projekti väljund on soovitused ettevõtetele, kuidas oma toimepidevust hinnata, sealhulgas riske juhtida ja tagada oma tegevuse kestlikkus.
Joonis 7. Isevarustatuse määr põhiliste toiduainete lõikes (Statistikaamet, 2021)
COVID-19 pandeemia lõi uudse olukorra, mis tõi kaasa eriolukorra välja kuulutamise, lühiajalise ostupaanika ning ulatuslike piirangute kehtestamise inimeste ja ettevõtete tegevusele. Hädaolukordadeks on vajalik, et ettevõtted oleksid toimepidevad ehk kestlikud ja neile vajalikud tarneahelad toimiks. Üldjoontes said Eesti ettevõtted uute väljakutsetega hakkama, kuigi mitte ilma raskusteta.
Täpsed nõuanded erinevad valdkonniti, kuid üldine kriisis toimepidevuse tagamise valem on sama: varude suurendamine, tarnijate mitmekesistamine ja asendamine, töökorralduse muutmine ning informatsiooni jagamine. Toidujulgeoleku tagamiseks on eriti oluline keskenduda riskide juhtimisse nii ettevõtete kui ka tarneahelate tasandil. Üleilmsed tarneahelad on kestlikkuse tõhusa saavutamise osad, kuid halvas tuleb olla valmis ise hakkama saama.
Harjumuspärasest rohkem
Raha puudutav tekitab ikka elavat huvi, olgu see positiivne või negatiivne. Enamasti just viimane, kuna raha jaotamine või jagunemine tekitab alatasa tuska. Finantsvaldkonnas õigluse otsimine on traditsiooniliselt ühistute õlul, mille harjumuspärasest laiemast rollist võrreldes pankadega rääkis Märt Riiner Tartu Hoiu-laenuühistust[9].
Kodumaine hoiu-laenuühistute traditsioon on pikk, kuna esimene kodumaine hoiu-laenuühistu asutati juba 1902. aastal Tartus ning need olid enne nõukogude okupatsiooni majanduses olulisel kohal. Tänapäeval tegutsevad hoiu-laenuühistud põhiliselt maapiirkondades, kuid vaevlevad liikmete puuduse käes. Need kasvavad kiiresti, kuid hoiavad pangandusest ikkagi vaid ca 1%.
Tartu Hoiu-laenuühistu on Eesti suurim ja koondab üle poole Eesti hoiu-laenuühistute liitu kuuluvate ühistute 6 734 liikmest ja üle 70% nende hoiuste ning laenude kogumahust. Ühistu eesmärk on tagada raha ringlus liikmete vahel võimalikult soodsatel tingimustel, milleks laenatakse liikmete hoiused teistele laenuvajadusega liikmetele. Seega suunatakse liikmeid teineteisega koostööd tegema läbi rahalise motivatsiooni.
Tartu Hoiu-laenuühistu muudab omapäraseks nende investeeringute portfell. Näiteks kuulub sellele Eesti Ühistuenergia OÜ, mis rajas Purtse tuuleparki viis tuulikut 10 MW võimsusega, puidutööstus Eesti Ühistumets ja kinnisvaraarendus Eesti Ühistumajad (joonis 8). Investeeringute eesmärk on muidugi teenida omanikutulu, aga lisaks tuua ka laiemat kasu – need võeti ette liikmete soovil.
Joonis 8. Eesti Ühistuenergia OÜ tuulikud
Ühistu omanikeks on kliendid ehk liikmed, kellel on otsustamises üks hääl. Ühistupanganduse eesmärk on rahuldada liikmete finantseerimisvajadust liikmetele kasulikult, mille tulemusena saab liige pühendada end maksimaalselt oma põhitööle või -tegevusele. Kuna hoiu-laenuühistute suuna määravad liikmete huvid ja mitte investorite kitsas kasumihuvi, võivad need potentsiaalselt tavapärasest rohkem kestlikkusesse panustada.
Kindlustus maapiirkondades
Tarmo Lääne Eesti Kindlustusühistust ÜKS pole võõras nendele, kes tunnevad end kodus kindlustusvaldkonnas või väisasid 2020. aasta ühistegevuse konverentsi[10]. Lääne juhtis tähelepanu tõsiasjale, et umbes viiendik Eesti kahjukindlustuse 400 miljoni eurosest käibest läheb riigist välja. Väiksematel kindlustusseltsidel on seevastu raske välismaiste hiidudega konkureerida, mistõttu suureneb suurte kindlustusseltside turujõud ja teenused koonduvad tõmbekeskustesse.
Siinkohal tõotab tuge Lääne tüüritav kindlustusühistu, mis toob selle omanikele-liikmetele asukohast sõltumata lisatulu, aitab hoida kokku soodsamate kindlustusmaksetega ja pakub regionaalset arengut soodustavaid kindlustustooteid. Siia kuuluvad näiteks jahi-, saagi-, karilooma- ja metsakindlustus (joonis 9). Neid saab pakkuda siiski alles siis, kui ühistuga on liitunud piisavalt liikmeid ja see täidab kapitalinõude.
Joonis 9. Kindlustusühistu panus kestlikkusesse
Kindlustusühistud on samas Lääne-Euroopas üldlevinud ja nende turuosa kahjukindlustuses ulatub 40% võrreldes Eesti 0%-ga. Kindlustus on maapiirkondades ülioluline, kuna sealne ettevõtlus ja elu üldisemalt kätkeb linnadega võrreldes rohkem riske. Kliimamuutuse tõttu võib arvata, et ilmastikutingimustest tingitud risk ja määramatus suurenevad veelgi.
Kuna kindlustusühistu eesmärk pole toota kasumit vaid liikmetele kasu, on neil teistest kindlustusseltsidest rohkem initsiatiivi tegutseda linnadest väljaspool. Teenusepakkujate puudus on seejuures üks ühistute asutamise klassikalisi põhjuseid. Eesti Kindlustusühistu ÜKS loodabki täita tühimiku, mille teised on jätnud.
Ühistud kestlikkuse pusles
Konverentsi arutelu keskendus küsimusele, kuidas ühistud panustavad kestlikkusesse. Siinkohal nähti perspektiivi uutesse valdkondadesse laienemiseks, ühistute iseloomulike positiivsete omaduste rõhutamiseks ja info levitamiseks. Samas tõdeti, et ehkki ühistud täidavad ka sotsiaalseid ülesandeid, ei ole nende väljavaated selge majandusliku kasuta head.
Energiatootmise võimalusi märkas samuti Tartu Hoiu-laenuühistu, mille Purtse tuulepargis asuvad tuulikud juba pöörlevad. Taastuvenergia projektide õnnestumise garant on kohalike elanike poolehoid, mida üritab neile omaosalust andes tagada verinoor TÜ Energiaühistu. Sarnase näite leiab Taanist, kus peab seaduse järgi pakkuma 20% iga tuuliku omandiõigusest kohalikele elanikele (Gorroño-Albizu et al., 2019).
Ühistu liikme samaaegne omaniku roll on üks klassikalisi ühistute pooltargumente. Ühistutel tuleb selle nimel aga pingutada, mis tähendab liikmete kaasamist otsuste tegemisse ja stiimulite loomist ühistu kasutamiseks. Lisaks majanduslikele argumentidele annavad ühistud kuuluvustunde, mis on maapiirkondades eriti tähtis.
Üks valukohti on samas ühistute omavaheline konkurents nii turuosa kui ka liikmete pärast. See raskendab ühistute omavahelist koostööd, mis on teatavasti üks ühistegevuse põhimõtteid (ICA, n.d.). Infot siiski vahetatakse, ent koostöö saab olla palju ulatuslikum, kuna eesmärk liikmeid teenida on kõigil ühistutel sama.
Keskkonna kestlikkuse võtmes seisneb ühistute potentsiaal seigas, et need ühendavad paljusid põllumehi või metsaomanikke. See aitab rohepöörde kohta käivat infot ja vajalikke praktikaid kergemini levitada, kusjuures ühistu võtab vahemehe rolli liikmete ja avaliku sektori vahel. Praktilisemate sammude kohta tõi KEVILI näite, et ühistu veab teravilja Lõuna-Eestist põhjaranniku sadamatesse veoautode asemel rongiga, mis vähendab logistika keskkonnajalajälge.
Kestlikkuse ja rohepöörde sisu jääb pahatihti häguseks, mistõttu tuleb ühistutel oma liikmeid koolitada. Selleks vajavad ühistud ise samuti koolitust, millega on abiks Eesti Maaülikooli maamajanduse ökonoomika õppetool. Aga oma sihid ja eesmärgid saavad seada ainult ühistud ja nende liikmed ise.
Kasutatud kirjandus
Eesti Keele Instituut. (2021). Kestlikkus. Eesti Keele Instituudi ühendsõnastik 2021. Vaadatud 03.01.2022 https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/kestlikkus/1
Gorroño-Albizu, L, Sperling, K., & Djørup, S. (2019). The past, present and uncertain future of community energy in Denmark: Critically reviewing and conceptualising citizen ownership. Energy Research & Social Science, 57, 101231. https://doi.org/10.1016/j.erss.2019.101231
ICA. (n.d.). Cooperative identity, values & principles. https://www.ica.coop/en/cooperatives/cooperative-identity
Purvis, B., Mao, Y., & Robinson, D. (2019). Three pillars of sustainability: in search of conceptual origins. Sustainability Science 14, 681–695. https://doi.org/10.1007/s11625-018-0627-5
Statistikaamet. (2021). Statistika andmebaas. Vaadatud 04.01.2022 https://andmed.stat.ee/et/stat
[1] Kestlikkuse sage sünonüüm on jätkusuutlikkus ja harvem toimepidevus (Eesti Keele Instituut, 2021).
[2] Veebikonverents „Ühistute roll kestlikkuse tagamises“ toimus 28. oktoobril 2021.
[3] Ross Brady esines konverentsil ettekandega „Farming together for a sustainable future: Twenty20 Beef Club calf to beef programme“.
[4] Eduardo Martinez esines konverentsil ettekandega „Adding value to rice by transforming leftovers into innovative materials: Oryzite as a sustainable alternative to plastic“.
[5] Eve Kõrts esines konverentsil ettekandega „Maaparandusühistute nähtamatu roll Eesti põllu- ja metsamaa kestlikkuse kindlustamises“.
[6] Alo Alt esines konverentsil ettekandega „Alternatiivkultuurid ühistu tegevuse mitmekesistamise ja kestlikkuse tagamise meetodina“.
[7] Priit Põllumäe esines konverentsil ettekandega „Metsaühistud hoiavad metsa majandamises tasakaalu“.
[8] Rando Värnik esines konverentsil ettekandega „Toidu varustuskindluse hetkeseis ja selle tagamise viisid Eestis“.
[9] Märt Riiner esines konverentsil ettekandega „Hoiu-laenuühistute harjumuspärastest pankadest suurem roll maapiirkondade kestlikkuses“.
[10] Tarmo Lääne esines konverentsil ettekandega „Kindlustusühistute panus maapiirkondade kestlikusse Eesti Kindlustusühistu ÜKS näitel“.
