Tekst: Ell Sellis, Eesti Lamba-ja Kitsekavatajate Liit
Fotod: Merit Mikk, Mahepõllumajanduse Koostöökogu.
Grupp Eesti lambakasvatajaid käis 2023. aasta oktoobris Rootsis ja Norras tutvumas sealse lambakasvatusega. Teiste hulgas külastasime kahte farmi, kus väga oluline oli tõulammaste kasvatamine ja aretamine: Westlamm Dorper Rootsis ja Kværner Gård mahetalu Norras.
Rootsis on ametlikult tunnustatud vaid dorperi tõugu lammaste puhasaretus
Westlamm Dorperi (https://www.facebook.com/westlamm/) farmi peavad koos Lisette Fritzon ja Daniel Sundberg. Lambakasvatusega tegeldakse muu töö kõrvalt. Ettevõte müüb puhtaverelisi dorperi tõugu lambaid Rootsis ja riigist välja. Tallede saamiseks kasutatakse ka kunstlikku seemendamist, sperma ostetakse Lõuna-Aafrika Vabariigi parimatest tõufarmidest. Professionaalsete aretajate ja tõuloomade müüjatena ei pidanud pererahvas paljuks grupi uttesid ja jäärasid karjamaalt koju ajada ning vaatamiseks aedikutesse välja panna. Tõuloomade kvaliteeti hindab farmis rahvusvaheline komisjon, siseriiklikult käiakse mõõtu võtmas ja kliente otsimas näitustel ja oksjonitel.
Dorperi aretuses tunnistab Rootsi ainult puhasaretust, tõuraamat on suletud ja vältava ristamise tulemusena sündinud loomi tõuraamatusse ei kanta. Nii uted kui jäärad peavad põlvnema puhtatõulisest algpopulatsioonist. Juhtub ka teistel, et informatsioon ei liigu ja nii pidi pere, kes võtnud eesmärgiks tulu teenimise puhtatõuliste aretusloomade müügist, kogu alguses soetatud karja välja vahetama selliste lammaste vastu, kelle põlvnemine vaid puhasaretusest oli tõestatud.
Eestis on ka dorperi tõu aretusprogramm
Eestis on dorperite aretuses vältav ehk ümberkujundav ristamine aretusmeetodina lubatud. Meie kasvatajad saavad liikuda puhtatõulise dorperi karja suunas nii, et kasutavad järjestikku ainult puhtatõulisi sugujäärasid ning jõuavad järjekindla aretustöö tulemusena seitsmendas või kaheksandas, kui tähte närida, siis kümnendas põlves puhtatõuliste loomadeni.
Nii ei oskagi tõuaretusega alustavale lambakasvatajale soovitada muud, kui et tuleb väga hästi selgeks teha oma riigi normid ja nõuded, mis mingi tõu aretamisele on seatud. Alustaja võiks enne otsuse tegemist endale esitada järgmised neli küsimust:
- Kas valitud tõul on Eestis heaks kiidetud aretusprogramm?
- Kust saan osta tõupuhtad aretusloomad?
- Kust tuleb karja värske veri kolme, viie, kümne aasta pärast?
- Kus hakkab olema minu aretatud tõuloomade turg?
Dorperi tõul on Eestis Põllumajandus- ja Toiduameti heaks kiidetud aretusprogramm (vt pdf). Sellega on antud dorperite jõudluskontrolli tegemise ja tõuraamatu pidamise õigus Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidule. Heaks kiidetud aretusprogramm tähendab, et Eestist saab osta ja meie kasvatajad saavad müüa põlvnemistunnistusega tõulambaid.
Eesti aretusprogramm tunnistab vältavat ristamist. Seda peab uttesid ostes teadma ja sellega arvestama. Paarituses on lubatud kasutada ainult neid jäärasid, kellel dorperi veresus 100%. Aretuseks sobivad loomad on kantud dorperi tõuraamatu A osasse. Lammaste kunstlik viljastamine ei ole Eestis levinud, pigem võiks öelda, et teeb oma esimesi arglikke samme. Meie dorperikasvatajatel on aga selles mõttes vedanud, et tõu maaletoojateks ja kohaliku aretuse eestvedajateks on veterinaari taustaga lambakasvatajad Rõõmu talust.
Headel aastatel on dorperi tõugu lambaid võimalik müüa Eestist välja. Maailmas on huvi selle tõu vastu suur. Kuna ostja nõudlus on maedi-visna vabadest karjadest pärit aretusloomade vastu, siis on Eestis dorperikasvatajatel rangelt soovitav liituda maedi-visna seire programmiga, et saada oma lammastele ekspordiks sobiv karjastaatus (vt seireprogramm, pdf). Selles osas on meie normid Rootsi omadest nõudlikumad – kõik ekspordituru säilimise eesmärgil.
Lammaste tõuaretusel Norras ja Eestis on ühiseid jooni
Mahetalu Kværner Gård (https://www.facebook.com/KvernerGard; https://www.kvennin.no/) lambapidamist tutvustas meile perenaine Grete Ruden. Talul on oma lihakäitlemine, tapateenus ostetakse mujalt sisse. Talupood, kus müüakse peamiselt lambaliha, aga ka nahku ja muid lambasaadusi, on lahti ühel päeval nädalas. Lisaks toimub otseturustamine restoranidesse ja REKOdes. REKO on turustusvõrgustik, kus kaupa müüakse ettetellimisega otse tootjalt tarbijale kinniste FB gruppide kaudu. Sellised võrgustikud on levinud ka Soomes ja Rootsis.
Talus kasvatatakse huvitava ajalooga Norra põlistõugu nimega gammalnorsk spælsau. Norra lammaste tõuaretuses on ühiseid jooni Eesti omaga: norra valgepealine lammas on oma olemuselt hübriidtõug, mis tunnustati tõuna 2001. aastal.
Tema aretuse ajalugu on olnud kohati sarnane eesti valgepealise lambatõu omale. 18. ja 19. sajandil ristati kohalikke põhja-lühisaba lambaid välismaiste tõugudega: leichesteri, cheviot (ševiot), hispaania meriinode jt. Ristamiste tulemusena kujunesid Norra erinevates piirkondades välja kohalikud tõud dala ja rygja, kellele avati tõuraamatud 1920. aastatel ja steigar, kelle tõuraamat avati 1954. aastal. 1970. aastatel hakati eelnimetatud kolme tõugu omavahel ristama, lisaks kasutati parandamiseks tekseli, cheviot (ševiot) ja soome maatõugu lambaid ning kõigi nende ristamiste tulemusena tunnustati 21. sajandi esimestel aastatel norra valge eraldi lambatõuna.
Eesti lambakasvatuses kasutati samamoodi 18. ja 19. sajandil meriino tõugu lambaid. Sada aastat tagasi hakati kohalike lammaste lihaomadusi parandama cheviot (ševiot) tõugu lammastega. Eesti valgepealine lambatõug tunnustati omaette tõuna 1958. aastal. 40–50 aastat tagasi toimusid ristamised soome maalammaste ja Ile de France tõugu jääradega, alates 1990. aastatest tekseli ja dala tõugu lammastega, 2000. aastate algusest lisandus dorset. Norra eeliseks on kordades suurem lambapopulatsioon ja sellest tulenevalt palju parem võimalus valida aretusse jäävaid loomi.
Samamoodi nagu Eestiski otsivad ja taastavad norralased seda, mis on päriselt oma.
Nii peetakse jätkuvalt dala, rygja ja steigari lammaste tõuraamatuid, nende kõrval ka näiteks tekseli tõuraamatut. Teised Norra lambakasvatajad ütlevad jälle, et paljud eelnimetatud tõuraamatutesse kantud lambad on tegelikult norra valget tõugu.
Nii nagu Eestiski hakkasid Norra põlistõugude entusiastid otsima kõigi nende ristamiste kõrvalt tõugu, mis oleks päriselt põline ja oma. Grete Ruden oli ja on üks nende otsijate hulgast.
Otsiti lambaid, kelle välimik vastaks põhja-lühisabalammaste omale ja kes on jäänud viimaste sajandite ristamistest puutumata, sh ka ristamistest kaasaegse islandi ja soome maalambaga. 2000. aastate alguses oli Norrasse selliseid lambaid jäänud alles väga vähe, nende arvukust hinnati 500 lambale. 2001. aastal asutati aretusorganisatsioon, tehti koostööd teadlastega, koos viidi läbi geeniuuringud ning 2002. aastal avati esimest korda ajaloos gammalnorsk spælsau tõuraamat.
Otsimine ja aretustöö jätkus ning tänaseks on tõuraamatus üle 10 000 lamba. Mõned aastad tagasi, kui populatsiooni suurus ületas 5000–6000 lamba piiri, kaotas tõug ohustatud tõu staatuse ja sellega seotud toetuse, kuid ikka räägitakse vajadusest tõugu kaitsta ja tema säilimisele tähelepanu pöörata.
Gammalnorsk spælsau on põlistõule omaselt heterogeenne.
Aretuses jälgitakse, et ühtki villaku värvivarianti aretusega välja ei viidaks. Nii uttede kui jäärade seas on nii nudisid kui ka sarvedega loomi. Milliseid oma karjas kasvatada, selle otsuse teevad kasvatajad ise. Kværner Gård mahetalus on nii jäärad kui uted kõik sarvedega. Grete Ruden soovitas sarvilisi ja nudisid loomi ühes suures karjas mitte koos pidada. Aretamisel tuleb vältida sarvi, mis võiksid jäära pähe kinni kasvada.
Sarvedega seotud geenid päranduvad nii jäära kui ka uteliini pidi. Sellepärast tuleb tallede hulgas hoolega valikut teha. Sarved ei pea kasvama mitte ainult otse üles, vaid ka peast eemale, nii et vanemate jäärade uhkete sarvede otsad hoiaksid väljapoole ning sarvede keerud ei pressiks pea külgedele. Uttede sarved ei ole kunagi nii uhked kui jääradel. Sellest hoolimata tuleb sarvilisi uttesid põhikarja valides vaadata neid pilguga „aga kui ta oleks jäär, kuidas tema sarved siis kasvaksid“.
Gammalnorsk spælsau tõugu lambad sobivad mahetootmisse väga hästi. Karjamaa, kus meie nendega kohtusime, oli kultuurrohumaa ning sobinuks mistahes lihatõule väga hästi, aga sobis ka põlistõule. Põlistõugu lammaste kasvatamine, mahetootmine ja otseturustamine, kõik koos aitavad lambaliha paremini müüa.
Koju kaasa võtsime teadmise, et lambakasvatajatel on palju ühist sõltumata sellest, kas su karjamaad asuvad Skandinaavias või Eestis.
On palju, mida meil kodus on keerulisem teha, sest Eesti on väike. Oma turgu peab hoidma ja selle nimel pingutama ning mis kõige tähtsam – kui sulle meeldib see, mida sa oma laudas ja karjamaal teed, siis oled selles asjas varem või hiljem ka äriliselt edukas.
- Artikli kirjutamisel on kasutatud fakte Norra lamba- ja kitsekasvatajate katusorganisatsiooni (NSG) kodulehelt.
- Teistest õpireisil külastatud kohtadest on juttu Mahepõllumajanduse lehes 4/2023.
- Õppereisi korraldas Mahepõllumajanduse Koostöökogu teadmussiirde programmi raames Euroopa Liidu toel.
- Artiklit toimetas Hanna Tamsalu, METK
