Sirli Pehme, keskkonnaekspert
Toimetanud Mahepõllumajanduse Koostöökogu
Hiljutine teadusuuring järeldas: mahetaimekasvatuse keskkonnajalajälg on enamasti väiksem kui tavatootmisel. Mahepõllumajandusele heidetakse tihti ette väiksemat saagikust ja seetõttu kahtlustatakse, et mahetoidu keskkonnamõjud toodanguühiku kohta on suuremad kui tavatoidul. Hiljutine Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse (JRC)[1] teadlaste ülevaateartikkel[2] tõestab vastupidist.
Selles uuringus võeti vaatluse alla varasemad mahe- ja tavataimekasvatust omavahel võrrelnud olelusringi hindamised. Olelusringi hindamine (LCA, Life Cycle Assessment) on hindamismeetod, millega arvestatakse võimalikult terviklikult kokku toote või teenusega seotud kõikide etappide keskkonnamõjud. Hindamisel võetakse lisaks kohapeal toimuvale (nt kütuste põletamine, väetamine) arvesse ka sisendite tootmise mõjud, mis leiavad aset kusagil mujal – näiteks väetiste ja kütuste tootmine jmt. Olelusringi hindamise tulemused väljendatakse talitlusühiku kohta, milleks tavapäraselt on toodanguühik (nt 1 kg teravilja).
Erilist tähelepanu pöörati sellele, et tegu oleks päriselt võrreldava tulemusega, st et võrdlus oleks teostatud sama uuringu raames (sarnases asukohas ja kliimatingimustes kasvatatud, olelusringi hindamisel tehtud samad metoodilised valikud). Autorite hinnangul ei ole need tingimused mitmetes varasemates võrdlevates analüüsides täidetud. Sõelale jäi 77 võrdlust, mida uuriti lähemalt edasi. Neist 38% käsitlesid puuviljakasvatust, 17% köögiviljakasvatust, 14% teraviljakasvatust, 10% erinevate kultuuride kasvatamist külvikorras, 6% liblikõieliste kasvatamist, 4% õlikultuuride (oliivid) kasvatamist. Ainult paar uuringut käsitlesid kartulikasvatust ja üks uuring puuvillakasvatust.
Tulemusi vaadeldi kuni põllumajandusettevõtte „väravani“ ehk hetkeni, mil toodang on valmis esmatootja juurest lahkuma. Keskkonnamõjudest kajastati järgmisi kategooriaid: kliimamõju ehk süsiniku jalajälg, osoonikihi kahjustumine, fotokeemilise osooni teke, tahkete osakete teke, hapestumine, eutrofeerumine, ökotoksilisus, inimtoksilisus, ressursikasutus, veekasutus, energiakasutus.
Millised on mahetaimekasvatuse keskkonnamõjud võrreldes tavatootmisega?
Hoolimata mahetootmise (keskmiselt 22%) madalamast saagikusest leiti, et mahedalt kasvatatud taimsed saadused on toodanguühiku kohta väiksema keskkonnamõjuga järgmistes keskkonnamõju kategooriates: kliimamõju ehk süsiniku jalajälg, osoonikihi kahjustamine, ökotoksilisus ja ressursikasutus. Neis kategooriates tuvastati statistiliselt oluline erinevus mahesaaduste kasuks.
Kuigi analüüs ei näidanud statistiliselt olulist erinevust, oli mahevariantide tulemus toodanguühiku kohta enamusel juhtudel parem ka hapestumise, eutrofeerumise, inimtoksilisuse, vee- ja energiakasutuse kategooriates. Mahetootmine oli halvema tulemusega maakasutuse, ioniseeriva kiirguse, fotokeemilise osooni ja tahkete osakeste tekke kategooriates. Ühe hektari kohta väljendatuna oli mahesaaduste mõju kõikides keskkonnamõju kategooriates väiksem kui tavatoodangul.
Erisusi tuvastati ka kultuuride lõikes
Mahedalt kasvatatud puuviljad ja pähklid ning erinevaid kultuure sisaldavad külvikorrad said toodanguühiku kohta kokkuvõttes parema tulemuse kõikides keskkonnamõju kategooriates, välja arvatud maakasutus. Kultuurigruppide sees on aga ka erandeid, nt maheõunte kasvatamise mõju oli tavaõuntest suurem mitmes keskkonnamõju kategoorias, sh süsiniku jalajälg, seda peamiselt madalama saagikuse ning suurema kütuste kasutuse ja väetamise eripärade tõttu.
Põllukultuuride grupist oli maheriisi kliimamõju enamasti keskmiselt 1,5 korda suurem võrreldes tavariisiga. Selle põhjuseks oli maheriisi kasvatamisel sõnniku kasutamine ning taimsete jääkide lagunemisega kaasnev metaaniheide. Erinevalt mahetootmisest tavariisikasvatuses need jäägid põletatakse.
Mahekartuli ja -köögiviljade süsiniku jalajälg oli väiksem kui tavatoodangul, samas mitmes muus keskkonnamõju kategoorias oli nende mõju suurem.
See uuring lükkab vähemalt taimse toodangu osas ümber mitmete varasemate autorite järelduse, et mahesaadused on tihti paljudes keskkonnamõju kategooriates halvema tulemusega.
Toodi välja, et varasemate uuringute olelusringi analüüsi käigus tehtud metoodilised valikud muudavad õiglase võrdluse väljakutseks, seetõttu peetakse edaspidi oluliseks metoodikate senisest suuremat ühtlustamist. Samuti on mitmed olulised teemad nagu mulla kvaliteet, süsiniku sidumine mulda, elurikkus ja veekasutus uuringutes ikka veel ebapiisavalt kajastatud.
Allikas: Boschiero jt, 2023. Comparison of organic and conventional cropping systems: A systematic review of life cycle assessment studies
Vaata ka Sirli Pehme samateemalist artiklit Mahepõllumajanduse Lehes, september 2023.
- [1] Euroopa Teadusuuringute Ühiskeskus (Joint Research Centre – JRC) on Euroopa Komisjoni teadustalitus, mis toetab Euroopa Liidu poliitika kujundamist tõenduspõhise nõu ja teadusuuringute kaudu
- [2] Boschiero jt, 2023. Comparison of organic and conventional cropping systems: A systematic review of life cycle assessment studies
