Allikas: Novaator.err.ee, Jaan-Juhan Oidermaa
13.03.2017
Kuigi mahetoit ja -põllundus seostub ilmselt paljudele automaatselt keskkonnasõbralikuma tootmise ja täisväärtusliku toiduga, sõltuvad nende voorused rangelt kontekstist, selgub kõiki teemakohaseid vaheanalüüse hõlmanud suuruuringust.
“Tava- ja mahetootmise eeliste ja puuduste üle vaieldes on väga lihtne leida hulk uurimusi just enda vaatenurga toetamiseks. Kuid kui võtta aluseks kogu teaduskirjandus, läheb raskeks. Ei taha pettumust valmistada, aga erinevaid tahke vaadates on tulemuseks terve rida halli erinevaid varjundeid,” sõnas ülevaate esimene autor Verena Seufert ERR Novaatorile antud intervjuus.
17 halli varjundit
Esmapilgul on mahepõllunduse keskkonnasäästlikkuses raske kahelda. Mahetalude põldudelt ja nende ümbrusest leiab reeglina rohkem taime- ja loomaliike kui tavapõldude lähistelt. Kõrgem on nii liblikate, mesilaste kui ka lindude arvukus. Samuti on parem vee- ja mullakvaliteet. Tootmise käigus eraldub vähem kasvuhoonegaase.
Igal juhul ei saa tõmmata mahetootmise ja keskkonnahoiu vahele automaatselt võrdusmärki. Seda järelemõtlematult tehes võib olla tulemus vägagi hull.
Pilt muutub, kui arvestada seejuures toodetavat toidu hulka. “Paraku on sellest küljest uuritud teemat märksa harvem. Kuid enamasti jääb mahetootmise meetodeid kasutades saagikus hektari kohta 19 – 25 protsenti väiksemaks. See pole tegelikult üllatav. Umbes 95 protsenti kasvatatavatest põllukultuuridest on aretatud just tavatootmist silmas pidades,” lisas Briti Columbia ülikoolis järeldoktorantuuri tegev Seufert. Nii on võimalik, et spetsiaalselt mahepõllunduse tarbeks aretatud sordid võiksid tulevikus lõhet tasandada.
Senikaua tuleb leppida tõdemusega, et sama koguse toidu tootmiseks vaid mahetootmise meetodite kasutamine võib kahjustada maakasutuse arvelt keskkonda tavatootmisest rohkem. Lisaks toodetakse suurem osa mahetoidust kõrge liigirikkuse loodusvööndites asuvates arengumaades. Suurem osa mahe- ja tavatootmist kõrvutavaid uuringuid tehakse aga arenenud riikides. Seufert nentis, et täpse pildi saamine on seetõttu raskendatud.
“Igal juhul ei saa tõmmata mahetootmise ja keskkonnahoiu vahele automaatselt võrdusmärki. Seda järelemõtlematult tehes võib olla tulemus vägagi hull,” lisas ökoloog. Seufert tõi välja, et kui maheliikumine kasvas välja vajadusest pöörata tähelepanu muldade kaitsele, siis nüüd nähakse selles peaasjalikult lihtsalt taimekaitsevahendite ja väetisevaba tootmist. Seda teavad ka põllumehed.
Mahe- vs tavatoit
Pole ilmselt üllatus, et mahetoidus leidub võrreldes tavatoiduga vähem taimekaitsevahendite jääke. Samal ajal on kõrgem teatud vitamiinide ja teiste toitainete sisaldus. Kuid nüansse leiab siingi. Erinevused on piisavalt väikesed, et vahet toitainete sisalduses saaks kompenseerida piltlikult päevas täiendava õuna söömisega.
Päris suur hulk mahetoitu ostvaid inimesi toovad välja, et see on tervislikum. Kuid pole just kuigi palju tõestusmaterjali, mis seda kinnitaks.
Samuti pole selge, kui palju kasu täiendavate mikroelementide ja vitamiinide söömisest tõuseb. Seda eeldusel, et päevane soovitatav norm juba täidetakse. “Päris suur hulk mahetoitu ostvaid inimesi toovad välja, et see on tervislikum. Kuid pole just kuigi palju tõestusmaterjali, mis seda kinnitaks,” nentis Seufert.
“Pestitsiidijääkide lubatud piirmäär toidus on läänemaailmas sedavõrd madal, et selle söömisega ei kaasne uuringute kohaselt täiendavaid terviseriske,” lisas järeldoktor. Suuremat kasu tõuseb sellest lõdvema seadusandlusega ja piirangutega riikides nagu India ja paljudes Kagu-Aasia maades. Järeldoktor lisas, et mainimata ei saa jätta põllupidajate endi kokkupuudet taimekaitsevahenditega. Kolmanda maailma riikides on põllumeeste kehv tervis tõsine probleem.
Tootjad
Mahetoidu kõrgemal hinnal on potentsiaali parandada põllumeeste elukvaliteeti ja vähendada vaesust. Seufert nentis aga, et vahet tuleb teha arenenud riikide ja globaalse lõuna vahel. Neist viimane ekspordib lõviosa toodetavast toidust jõukamatesse riikidesse. Tarneahela vahelülide tõttu ei pruugi olla “lõuna” põllumeeste kohtlemine olla õiglasem kui tavalises põllumajanduses. Küll on positiivne mõju selge Põhja-Ameerikas ja Euroopas. Kokkuvõtlikult teenivad mahetoitu kasvatavad põldurid oma saagi pealt kuni kolmandiku võrra rohkem
Hetkel moodustab mahetoit maailmas toodetava toidu hulgast vaid umbes protsendi. Vaid mahetoitu sisaldava toidukorvi hind võib olla seeläbi kuni poole võrra kallim.*
*2017
Käsikäes suurema tööjõukuluga võiks langeda maapiirkondades ka tööjõupuudus. Paraku pole sugugi kindel, et mahetoidu pealt teenitav lisatulu jõuab tavaliste töölisteni või kui palju paremad on nende töötingimused. Teisisõnu kasutatakse praeguste tõendite valguses lihttööjõudu mahepõllunduses ära sama sageli kui tavalise maaharimise puhul.
Suuresti lähtub mahetoidu kasumlikkus nõudluse ja pakkumise suhtest. “Hetkel moodustab mahetoit maailmas toodetava toidu hulgast vaid umbes protsendi. Vaid mahetoitu sisaldava toidukorvi hind võib olla seeläbi kuni poole võrra kallim,” sõnas Seufert. Paratamatult tähendab see, et mahetoit on kättesaadav keskklassile, kuid mitte elanikkonna vaesemale osale.
Halli maailma võlud
Kuigi hetkel pole võimalik väita, et mahetootmisega saab jätkusuutlikul ja keskkonnasäästlikul viisil ära toita terve maailma viisil, et toit oleks tarbijatele piisavalt odav, rõhutas ökoloog, et ideed mahetootmisest ei tohi hüljata. Eriti arvestades, et mahetootmise meetodi teaduslikule arendamisele on pööratud seni tähelepanu suhteliselt vähe
Igal juhul oleks põllumeestel kasulik mahetootmise meetoditega lähemalt tutvust teha. Näiteks viljavaheldussüsteemidele ja jätkusuutlikule maaharimisele on pööratud ülekohtuselt vähe tähelepanu.
Isiklikult tasemel arvas Seufert, et mahetootmine ei hakka ilmselt kunagi tavatootmist täielikult asendama, kuigi selle osakaal kasvab. “Igal juhul oleks põllumeestel kasulik selle meetoditega lähemalt tutvust teha. Näiteks viljavaheldussüsteemidele ja jätkusuutlikule maaharimisele on pööratud ülekohtuselt vähe tähelepanu,” sõnas ökoloog. Teisisõnu oleks võimalik muuta tavatootmist mahetootmisest pärinevate meetoditega oluliselt keskkonnasõbralikumaks.
Ülevaade ilmus ajakirjas Science Advances.
Toimetaja: Liina Ulm
