Allikas: Eesti Maaülikool, 2023
Maaülikooli mullateaduse õppetoolilt ilmus hiljuti Mulla ABC VI osa, mis räägib mullaveest. Teaviku koostas mullateadlane ja Eesti Maaülikooli praegune õppeprorektor Endla Reintam.
Mullavesi on mullas erinevates vormides esinev vesi. Maailma kogu mageveevarust moodustab see vaid 0,05%, ent on asendamatu tähtsusega maismaal elu toimimiseks.
Sõltuvalt vee juurdetulekust, äravoolust, aurumisest, põhjavee seisust ja muudest teguritest on mullavee liikide omavahelised osakaalud nii ajas kui ruumis pidevas muutumises. Taimekasvu ja mullaharimise seisukohast on oluline teada, kui palju vett mullas on, kui kiiresti vesi mullas liigub, kui palju on muld võimeline kinni hoidma ja kui suur on taimedele omastatava vee osa.
Vee tähtsus mullas
Mullas on vesi peamine tegur kivimite ja mineraalide murenemisel, millest sõltub nii mullatekkeprotsess kui ka aineringed. Kõikide organismide eluprotsessid on seotud veega. Ühe tonni kuivaine juurdekasvuks kulub taimedel 300–1000 tonni vett.
Mullas võib vesi olla vedelas (vesi), gaasilises (veeaur) ja tahkes olekus (jää). Peamine mullavee allikas on sademed, kuid vett lisandub mulda ka juurdevoolava pinna- ja põhjaveega ning kapillaarjõudude toimel põhjaveest. Veepuuduse korral ei saa taimed mullast toitaineid omastada, sest takistatud on vee liikumine süsteemis muld–taim–atmosfäär, mistõttu pidurdub ka fotosüntees. Teatud kriitilisest tasemest väiksema veesisalduse korral taimed hukkuvad. Kuid ka liigne vesi mullas on kahjulik, sest nii väheneb mulla õhustatus. Hapnikupuudus mõjutab aga oluliselt elusorganismide talitlust ja mullas kulgevaid protsesse. Liigne vesi, mida muld ei suuda endas kinni hoida, nõrgub sügavamatesse mullakihtidesse, viies kaasa veeslahustuvaid soolasid, mistõttu muld vaesub toitainetest.
Vee liikumine mullas
Lisaks vee kogusele ja kättesaadavusele on oluline, kui kiiresti vesi mulda ja mullas liigub. Mida kergema lõimise ja suurema poorsusega on muld, seda kiiremini imendub vesi mulda. Samuti oleneb vee imendumise kiirus mulla esialgsest veesisaldusest. Mida rohkem on muld veega küllastunud, seda aeglasem on täiendav vee imendumine, kuid seda parem on veejuhtivus.
Eesti põllumullad on veeolude osas väga mitmekesised. Sademeterohkel aastal võib hea saagi saada põukartlikul mullal ning kuival aastal on soodsamad taimekasvutingimused liigniisketel muldadel.
Poorses väikse lasuvustihedusega mullas imendub vesi kiiremini mulda ja liigub seal kiiremini kui tihedas mullas. Kuivavas mullas veejuhtivus väheneb ning taimede närbumisniiskuse juures vee vedelal kujul liikumine mullas puudub. Kuiva mulla märgumine võtab aega seda rohkem, mida kuivem oli muld enne sademeid (kastmist). Kui korraga lisandub suur kogus vett, ei jõua muld seda vastu võtta (juhtivus puudub) ning vesi võib isegi väikse kallaku korral hakata mööda pinda voolama. Puuduva või hõreda taimkattega mullal võib niimoodi
aset leida märkimisväärne vee-erosioon. Selline olukord on sage tolmurohketel struktuuritutel tihenenud muldadel (nt teerajad). Erosioon ei kahjusta mitte ainult mulda, vaid ärakantavad toitained võivad liikuda veekogudesse ning põhjustada nende eutrofeerumist.
Mullavee mõju agrotehnilistele omadustele
Mulla veesisaldus ja vee liikumine mullas pole oluline mitte ainult taimede ja teiste elusorganismide elutegevuseks. Vesi mõjutab otseselt mulla mehaanilisi omadusi nagu sidusus, kõvadus, plastilisus, kleepuvus ja kandevõime. Liivaste muldade puhul on kuiva mulla sidusus väiksem kui väliveemahutavuse juures ning sidusus väheneb uuesti veesisalduse suurenedes. Kuivades kompaktsetes savides on sidusus kõige suurem (mullaosakesed hoiavad tugevalt kokku) ning see väheneb niiskumisel. Samas suurendab vesi mulla kleepuvust ja plastilisust punktini, kus veega lisandumisel muutub muld voolavaks. Vesi vähendab mulla kõvadust, mis võimaldab taimejuurtel paremini mulda tungida. Mida märjem on muld, seda väiksem on mulla kandevõime, mis on oluline maastike ületamisel ja mullaharimisel. Mulla harimisküpsus on mulla veesisaldus, kus muld kannab, kuid vastupanu harimisele on kõige väiksem.
Mulla veesisalduse muutusega kaasneb teatud ulatuses mulla paisumine ja kahenemine. Savimuldade, eriti aga turvasmuldade maht võib märgumisel suureneda kuni 40%. Liivmuldade maht sõltub aga veesisaldusest väga vähe. Meie keskmistes ja rasketes savimuldades väheneb veesisalduse kahanedes mulla maht 16–20%. Suure veesisaldusega muldades (nt turvasmullad) muutub mulla maht ka talvel vee jäätudes. See võib põhjustada külmumisel taimejuurte rebenemist ning taimede hävimist kevadel.
Võimalused mulla veeolude parandamiseks
Kuivendamise ja niisutamise abil on võimalik teatud ulatuses reguleerida mulla veesisaldust, mis võib olla sõltuvalt ilmastikust kiiresti muutuv ja prognoosimatu näitaja. Mulla veemahutavus, veehoiuvõime ja veeläbilaskvus on samas ajas üsna püsivad komplekssed näitajad. Need on määratud peamiselt mulla mehaanilise koostise (lõimis, koresus), orgaanilise aine koguse ja koostise, mullaprofiili tüseduse ja kihilisuse kaudu. Suurtel põllu- ja metsaaladel pole nende veeolude stabiilsete näitajate muutmine ökoloogiliselt ega majanduslikult õigustatud. Siiski on teatud piirides võimalik muldade vähest veemahutavust ning veehoiuvõimet suurendada ning savikamatel muldadel kiirendada veeläbilaskevõimet. Põhilised agrotehnilised võtted selleks on seotud orgaanilise aine lisamise ja mulla mahutavuse suurendamisega.
Orgaanilise aine lisamine võimaldab kergema lõimisega liivasematel muldadel suurendada osakeste omavahelist kleepuvust, sellega paraneb struktuursus ning veehoiuvõime. Raske lõimisega ning ka liigselt tihenenud muldadel aitab orgaanilise aine lisamine vähendada kleepuvust ning lasuvustihedust. Orgaanilise aine sisaldust mullas aitavad tõsta orgaanilised väetised nagu sõnnik, kompost, biosüsi ja haljasväetised. Sellele aitab kaasa ka vahekultuuride kasvatamine, viljavaheldus ja heintaimede suurem osakaal külvikorras.
Mulla mahutavuse suurendamine. Lasuvustiheduse vähendamisega kaasneb mulla mahu ja poorsuse kasv, mille kaudu suureneb maksimaalne veemahutavus ja teatud piirini ka taimedele omastatava vee osakaal. Sellega paraneb mulla veeläbilaskvus. Poorsust saab suurendada nii harimise, orgaanilise aine lisamise kui ka ulatusliku juurekavaga taimede kasvatamisega. Mullaharimise mõju on ajutine ja ebastabiilne, vahetult pärast harimist on muld väga kobe ja sügiseks võib see olla taas tihenenud. Püsivama mõju saavutamiseks on soovitatav kasvatada külvikorras rohkem heintaimi ja teisi sügavjuurelisi kultuure, mis aitavad luua mulda stabiilsemaid poore ning ühtlasi rikastada mulda orgaanilise ainega. Heas seisundis mulla pooride võrgustikku ja struktuursust aitavad hoida minimeeritud mullaharimine ja otsekülv. Need mullaharimise viisid soodustavad vihmausside kooslust, kes aitavad mulda looduslikult kobestada ja moodustada püsivat struktuursust.
Postitust toimetas Hanna Tamsalu
