Toidualane uuring: inimeste harjumused on visad muutuma

Allikas: Toidu märgistuse ja toiduhügieeni alane uuring 2023. Artikli autor: Manuela Kollom, METK

2023. aastal Eestis läbi viidud toidumärgistuse ja toiduhügieeni uuringus osales läbi veebiküsitluse 916 inimest igast Eestimaa paigast – eestlased, venelased ja muud rahvused vanuses 15-80. aastat.

Tarbijatelt küsiti, kas nad enne toidu valmistamist ikka käsi pesevad? Kuidas nad liha sulatavad ja kes majapidamises süüa teeb? Millist infot soovitakse lugeda toidupakendilt? Põhjalikus küsitluses käsitleti olulisi toidualaseid teemasid, toitumisharjumusi, toiduohutuse infoallikaid ja teadlikkust, ning toidupakendite märgistuse lugemise ja mõistmise kohta. Inimeste harjumuste ja soovide muutumist läbi aja illustreeris võrdlus analoogsete uuringutega aastatest 2014 ja 2019. Selgub, et inimeste harjumused on visad muutuma ja paljud ei peakski muutuma.

Eestis elava inimese harjumuste, eelistuste ja teadmiste illustreerimiseks teeme koos läbi rännaku toidupoest inimese koju kööki, külmkappi ja lõikelauale.

Poekorv käevangus, sööginimekiri mõtetes – esmalt teeb inimene efektiivse mentaalse plaani, milliste lettide vahele kõigepealt uudistama minna, millised tooted enne ja millised vahetult iseteeninduskassa juurest kaasa võtta. Pärast paari tavapärast valikut nagu kartul, odavam kurk ja tomat püüab pilku jahedas letis kiletatud juust.

Rännak toidupoodi ja koju kööki

Üha enam tekitab inimestele põnevust, mis selles juustus tegelikult sees on? Taimne või loomne laap? Kas lambajuustu nimelises juustus on ikka lambapiim või lehmapiima ka? Kas põdrakonserv koosneb enamuses sealihast ja põdraliha on vaid nuusutamiseks lisatud? Milliseid lisaaineid ja magustajaid toode sisaldab? Millises riigis see toode valmistati? Kusjuures, huvi on läinud nii suureks, et 59% küsitletutest sooviksid näha toitude koostisosi ka toitlustusasutustes.

Inimesed on harjunud ja eelistavad (91%), et toote pakendil on kindlasti toidualane teave olemas. Viimaste aastate moekad QR-koodid ei ole toiduteabe lugemiseks populaarne viis – isegi mitte noorte seas.

Väljakutse leida pakendilt üles koostisosad

Kiletatud juust pihus, esimene väljakutse on leida pakendilt üles koostisosade nimekiri. Raskust tekitavad huvitava disaini ja pakendi kuju tõttu märgistuse kehv paigutus ning imepisike kiri. Tarbija peab ise teadma oma silmade olukorda ja vajadusel teksti suurendava abivahendi kaasa võtma.

Üllatav 17% valimi inimestest väitsid, et nad loevad alati toidu- ja joogikaupade ostmisel pakendil esitatud märgistust. 5% inimestest ei loe pakendi infot kunagi, vaid lihtsalt tõstavad endale meelepäraseid tooteid ostukorvi. 40% loevad sageli pakenditel olevat infot ja 8% inimestel jääb peale toote esmakordset ostmist etiketiga tutvumisel vajalik info meelde ning enam infot üle ei loeta.

Toote märgistusel olev info on enamusele kõige olulisem esmakordsel ostmisel, mitme sarnase toote vahel valiku tegemisel ning oma kallitele lähedastele toitu valides. Järeldub, et iseenda tervise peale ostja väga ei mõtle, kuid koostisosade kvaliteet ja puhtus on olulisem kui kellelegi teisele toitu viiakse.

Mure lisaainete pärast, kuid ostukäitumine ei ole muutunud

Meie toidus ei ole vaid puhtad toorained, vaid ka pikaaegseks säilitamiseks, maitseomaduste ja -välimuse parendamiseks erinevad lisaained. Sellega kaasnevad inimesele keemilised riskid. Inimeste teadlikkust on aktiivselt tõstetud selles osas viimaste aastate jooksul ja 65% vastanutest tunnevad tõeliselt muret toidu lisaainete ning 53% taime- ja loomakasvatuse käigus kasutatavate ainete jääkide osas.

Uuring näitas, et tegelikkuses väldivad vaid 20% vastanutest oma toidulaua komplekteerimisel magusaineid, lõhna- ja maitsetugevdajaid, nitriteid, toiduvärve ja säilitusaineid. Vähesel määral väldivad 58% ja üldse mitte 21%. See näitab, et inimeste mure ei ole veel ostukäitumist oluliselt muutnud.

Veel on oluline toote säilivusaeg ja lisaks pakub uudishimu päritolumaa. Kusjuures, kui inimesel on käes kaks õuna – üks eestimaine ja teine Poolast – ei eelistata sünnimaa toodet. Huvitav miks? Samas, kui on valida kahe erineva sepiku vahel, siis napilt üle poolte vastanutest valiksid parema toiteväärtusega pisut kallima toote, toetades nii oma tervist ja rahustades südametunnistust.

„Kõlblik kuni“ ja „parim enne“ selgeks

„Kõlblik kuni“ mõiste tähenduse osas lähevad vastanute arvamused lahku – 52% arvab, et pärast seda kuupäeva ei tohi toodet süüa ega müüa ning 47% arvab, et toode on kindlasti kõlblik nimetatud kuupäevani ja seda võib süüa ka hiljem. Õige arusaamaga vastanute arv on viimase nelja aasta jooksul 10% kahanenud.

 „Parim enne“ mõistest arusaamine ei ole viimase kümne aastaga muutunud. Levinud on õige arusaam – 75% küsitletutest arvab, et toodet võib süüa ka pärast seda kuupäeva.

Enamasti ollakse harjunud, et pakendatud tootelt leiab säilivuskuupäeva üsna kergesti üles ja sama oluline on see ka pakendamata toodete puhul. Sel juhul on oluline, et toidupoodides märgitakse säilivusaeg riiuli küljes rippuvale hinnasildile.

Eelistatakse süüa pigem kõiki toiduaineid

Poekotis on kartul, kurk, tomat, hapukoor, külmutatud sealiha, banaan, margariin ja esmakordselt prooviks ka see sama kiletatud juust. Mis toiduga kodus edasi saab?

Eesti elanikele meeldib jätkuvalt enamasti kodus toitu valmistada ja vahest restoranides, kohvikutes hõrgutisi nautida (72%) ning 12% vastanutest sööb ainult kodus. Pooled valmistavad peres enamuse toitudest ja nendeks on peamiselt naised, 65+ vanuserühm ja loomulikult üksi elavad inimesed.

Meie inimeste kasvatus on selline, et pigem süüakse kõiki toiduaineid – 86% meestest ja 76% naistest. Küsitlejate hulka sattus vaid 3% taimetoitlasi ja 1% veganeid. Samas 12% inimestel on tervislikel põhjustel toiduvaliku osas piirangud peal. Valdavalt on see tingitud sellest, et 25% küsitletutest on arsti poolt diagnoositud toidutalumatus, toiduallergia ja/või muu haigus.

Enamlevinud haigusete, nagu kõrgvererõhutõve ja diabeedi puhul, on niivõrd oluline, et inimene toetab oma keha õigete toitudega. Toidutalumatus- või allergia on diagnoositud 6% küsitletuist, kõige sagedamini tundlikkus piima ja piimatoodete (67%) ning gluteeni sisaldavate teraviljade ja nendest valmistatud toodete (26%) suhtes.

Kas sügavkülmutatud liha ja kala peaks külmkapis sulatama?

Toidu käsitlemise, valmistamise traditsioonid ja ohutuse alased nipid on perekonniti erinevad. Mõned protsendid üle poolte küsitletutest sulatavad sügavkülmutatud liha ja kala toatemperatuuril, 50% külmkapis.

Eriti liha ja kala puhul võiks rangelt eelistada külmkapis sulatamist – bakterite elutegevus on madal, boonuseks säilivad aeglasel sulatamisel ka enamuse toiduainete tekstuur ja muud omadused paremini. Selline sulatusviis sobib ka võikreemiga kookide ja tortide puhul, isegi mereandide, puuviljade, toormooside, taignate ja valmistoitude puhul. Külmutuspakendis olev toit tuleb asetada kõrgema äärega taldrikule ja lasta sellel rahulikult sulada 2-24 tundi. Sulatatud toiduaineid võib toidu valmistamiseks kasutada kuni paari päeva jooksul.

Külmkapi temperatuur võiks olla 2-6 °C ja nii arvavad ka 75% küsitletutest. Temperatuuri kontrollib 62% inimestest. Toidu säilimisaega kontrollib enne toidu tarbimist enda hinnangul alati 49% inimestest. Huvitav on see, et keskmisest enam kontrollivad säilimisaega alati naised, nooremad vanuserühmad ja muude rahvuste esindajad. Mehed harvem.

Kas toit on piisavalt läbi kuumutatud?

Kui külmkapi temperatuur on kontrollitud ja sulatatud liha säilivusaeg on sobiv, kartulid nõrguvad kraanikausis, siis on aeg hakata õhtusööki valmistama. Esmalt pesevad alati käsi 59%, toore liha/kala ja kartuli jaoks kasutavad alati eraldi lõikelaudu vaid kolmandik vastanutest. Samas on 37% inimesi, kes ei kasuta eraldi lõikelaudu ja hoopis pesevad lõikelaua peale liha lõikamist ära enne kui kartuli sektoriteks lõikavad. Võiks meeles pidada, et toorele lihale võiks olla oma lõikelaud, mida ei kasutata muude toitude valmistamisel.

Kui kartulid on pannil ja liha ahjus, siis ühel hetkel on vaja otsustada, kas toitu on piisavalt kuumutatud või eelmise päeva söögi puhul taaskuumutatud. Otsus tehakse maitsemise teel (41%) või kontrollitakse, kas toit on ühtlaselt kuum (36%). Kusjuures toiduohutuse mõttes, liha küpsetamise minimaalseks sisetemperatuuriks peab 58% küsitletutest vähemalt 70 °C. 100 °C peab vajalikuks 22%. Tegelikkuses on ca 75 °C näiteks ahjuprae puhul piisav.

Kiirestiriknev toit võimalikult ruttu külmikusse

Paljud toidud ei tohiks lauale lihtsalt seisma jääda ja 60% küsitletutest järgib, et kiirestiriknev toit ei oleks toatemperatuuril kauem kui paar tundi. 30% jälgib, et kiiresti riknev toit, mis on seisnud kauem kui paar tundi toatemperatuuril, saaks samal või järgmisel päeval tarbitud – ruttu ära söödud!

Toidumürgistus on bakteri või bakteri toodetud toksiini poolt põhjustatud järsku tekkiv haigus. Tavapäraselt tekivad mürgistuse sümptomid 24 tunni jooksul pärast riknenud toidu söömist, mustade kätega toidu valmistamisest ja valesti toidu hoiustamisest.

Botulism tekib mürgist ainet botulotoksiini tootva bakteriga saastatud toidu sissesöömisel.
Esinemine: saastunud purk, lihakonserv, suitsutatud toiduained. Toksiin muutub kahjutuks kuumutamisel 15 minuti jooksul 100 °C juures. Kahtlustada tuleb alati paisunud konserve.

Salmonelloosi haigestumise oht on põhiliselt toore või halvasti küpsetatud liha (tihti linnuliha), tooreste linnumunade söömisel.

Shigelloosi ehk mustade käte haigust levitab peamiselt haigestunud inimene, kelle kaudu võib haigustekitaja toidu sisse sattuda. Näiteks salatitesse, toore puu- ja köögivilja peale, vette.

Jersininoosi võib nakatuda haigustekitajaga saastunud sea- ja veiseliha kaudu, kuhu bakter pääseb looma keelelt ja neelust, ka veega. Haigust võivad edasi kanda ning anda ka kodulinnud, koerad, kassid ja juba nakatunud inimesed.

Rotaviirusenteriit kuulub viiruslike soolenakkuste hulka. Nakkusallikaks on sagedamini haigestunud inimene, aga ka vesi ja toit.

Vähestel inimestel (9%) on esinenud viimase 5 aasta jooksul toidumürgistuse sümptomeid enam kui üks kord, 13% väitsid, et on ainult ühel korral esinenud. Kusjuures, sarnaselt 2019. aastale ei ole muudetud oma toiduohutuse alast käitumist pärast mürgistust.

Säilita toitu korduvkasutatavates plastkarpides, veel parem klaasist või terasest anumates

Poest ostetud margariini- ja jäätisekarbid leiavad paljudes peredes kasutust ka peale tühjaks söömist. Paljud nendest pakenditest on tegelikkuses mõeldud vaid ühekordseks kasutuseks, mida kasutab korduvalt 15% inimestest sageli, 38% mõnikord ja 41% mitte kunagi.

Vaid kolmandik inimestest on kuulnud terviseohtudest, mis on seotud ühekordseks kasutamiseks mõeldud plastpakendite korduval kasutamisel.

Plastid on meie igapäevaelu lahutamatu osa ja on toodete pakkimise, tarnimise muutnud kordades lihtsamaks. Neid leidub kõikjal – mänguasjadest kuni toidupakenditeni ja nendega kaasneb ka varjukülg. Plastid jagunevad kahte põhirühma: need, mida saab uuesti sulatada (termoplastid) ja need, mida ei saa (termoreaktiivsed plastid). Paljud plastides kasutatavad kemikaalid võivad leida tee meie toidulauale, õhku ja vette, põhjustades pikaajalisi terviseprobleeme. Plastikust toodetel on märgised, mis annavad aimu selle omadustest.

Stockholmi Konventsiooni regionaalse keskuse uuring rõhutab, et isegi väikeste koguste sattumisel inimese organismi võivad need tekitada kahju immuun- ja reproduktiivsussüsteemi, põhjustada vähki, häirida intellektuaalseid võimeid ja/või arengupeetusi. Kõige enam toksilisi aineid eraldub mänguasjadest, toidupakenditest, elektroonikast, tekstiilist ja mööblist.

Seetõttu on Euroopas vastuvõetud ühekordse plasti direktiiv, mis on muutnud avalike ürituste ja toitlustuse ilmet keskkonnasõbralikumaks ja teadlikumaks. Oluline igapäevane nipp: säilita toitu korduvkasutatavates plastkarpides, veel parem klaasist või terasest anumates.