Allikas: Põllumajanduslik entomoloogia: Õpik kõrgkoolidele.
Postituse toimetaja: Manuela Kollom ja Hanna Tamsalu, METK

Putukad on praeguste teadmiste kohaselt maailma arvukaim ning liigirikkaim loomarühm. Neil on looduses väga oluline roll aineringe tagamiseks nii vee, mulla, niitude, metsa, põllu jt kooslustes. Mitmekesise kehakuju, mustrite ja sillerdavate värvidega pakuvad nad inimesele ka esteetilisi elamusi.

Eesti Maaülikooli põllumajanduse- ja keskkonnainstituudi taimetervise õppetool andis välja uue õpiku „Põllumajanduslik entomoloogia: Õpik kõrgkoolidele“. Materjal on oluline tudengitele ja pakub huvi põllumajandusettevõtetele.

Tiitelleht. Põllumajanduslik entomoloogia : Õpik kõrgkoolidele
Põllumajanduslik entomoloogia, 2024

Autorid teevad sissevaate põllumajandusputukate kirevasse sisemaailma

Osa putukaliike on sattunud inimesega konflikti, teised võimaldavad looduslikke hüvesid, kõik see mõjutab arvestatavalt meie majanduslikke huve. Selleks, et kahjuritega võidelda või kasureid oskuslikult kasutada, tuleb neid tunda, teada nende käitumist ja mõjureid.

Selliste küsimustega tegelebki rakendusentomoloogia põllumajanduse osa, käsitledes põlluputukaid kooslustes vastavalt nende nn majanduslikule toimele. Õpik annab ülevaate putukate rollidest põllukooslustes, nende välis- ja siseehitusest, sigimisest ja paljunemisest, arenemisest ning sesoonsetest kohastumistest. Süstemaatika osa toob välja põllumajanduslikult olulisemaid rühmi, kahjustajate ning nendega seotud kasurite liike.

Õpiku eriline väärtus on arvukas pildimaterjal põllumajandusputukate äratundmiseks.

Putukate arvukust reguleerivad nii abiootilised kui biootilised tegurid, mille võimalikest toimetest annab ülevaate selle raamatu ökoloogia osa. Ühtlasi on toodud esile putukate hulgisigimist ja paljunemist mõjutavaid tegureid, mille tundmine loob eeldusi nende arvukuse reguleerimiseks.

Putukad on keerukate ökoloogiliste toiduahelate ühed põhikomponendid ja ökosüsteemide toimimiseks vägagi olulised. Nad võivad toituda taimedest, seentest, surnud loomadest, lagunevast orgaanilisest ainest– peaaegu kõigest, mida nad oma elukeskkonnas kohtavad. Mõned putukad on kõigesööjad (omnivoorid, segatoidulised), kes tarbivad nii taimset kui ka loomset toitu, nt harilik metsaprussakas (Ectobius lapponicus).

Herbivoorid (taimtoidulised) toituvad vaid taimsest materjalist. Mõned neist toituvad paljudest taimeperekondade liikidest (polüfaaagid, generalistid), kitsatoidulised (oligifaagid) seevastu toituvad samasse taimesugukonda kuuluvatest liikidest. Nii näiteks toituvad kapsakoi (Plutella xylostella) röövikud ainult ristõielistel (Brassicaceae) taimedel. Röövtoidulised putukad (karnivoorid, loomtoidulised), nt paljud jooksiklased (Carabidae) toituvad teistest putukatest, limustest jm, olles seetõttu kooslustes olulised kahjurputukate arvukuse kontrolli all hoidjad. Samal ajal on putukad ise erinevate putuktoiduliste selgroogsete toiduahelas saakloomadeks, olles lindude, kahepaiksete, roomajate, kalade ja imetajate toidu oluline osa.

Näide: Kärsaklased õpikus ja praktikas

Kärsaklasi on maailmas ca 83 000 liiki, Eestis ca 500 liiki. Enamuses väikesed (kuni 11 mm, harva kuni 24 mm) mardikad, kelle pea eesosa moodustab pika kärsaku, mille külgedel asuvad tavaliselt põlvjad või nuijad tundlad. Vastsed on varjatud eluviisiga vageltõugud. Munevad taimekoesse, puurides sellesse kärsakuga augu, munad asetatakse auku samuti kärsaku abil. Vastsed arenevad enamasti varjatult taimekudedes või pinnases, toitudes taimede juurtest.

Põllumajanduslikult olulisemad kahjurid on nt varre-peitkärsakas (Ceuthorrynchus pallidactuylus), õunapuu-õielõikaja (Anthonomus pomorum), maasika-õielõikaja (A. rubi), hernekärsakad (Sitona spp.), ristikunirplased (Apioninae spp.). Ladudes teeb muret terakärsakas (Calandra granaria).

10. aprillil 2024 läksid ilmad korraks väga soojaks ning hakkas tulema teateid varre-peitkärsaka suurest aktiivsusest.

Varre-peitkärsakas (Ceutorhynchus pallidactylus) alustab liikumist juba varakevadel, kui mulla temperatuur 5 cm sügavusel on tõusnud 6 °C, siis väljuvad täiskasvanud mardikad talvitumispaikadest. Sel ajal tuleks hakata mardikaid kohe seirama. Põldudele on soovitav seireks panna nii kollaseid püüniskausse, kui liimipüüniseid, mis paigutatakse põllule rapsi taimede vahele. Kindlasti tuleks tugineda oma eelnevate aastate kogemusele, kui varasemalt on olulisi kahjustusi olnud, siis püüda avastada mardikaid taimedel. Eelkõige tuleb vaadata alumiste lehtede kinnitumiskohtadesse, soojema ilmaga võib neid leida ka arenema hakkavatelt õisikutelt ja ülemiste lehtede vahelt. Tõrjekriteerium on ühe mardika leidmine kuue taime kohta.

Suunamudija Farmer Tõnis kraamis välja ”vaesemehe” kahjuri monitoorimise süsteemi, mille ehitust saate vaadata videost. Õnneks läksid ilmad jahedaks tagasi, väga suurt rünnakut ei täheldatud ning prits jäi ootama uut pealetungi. 

Suunamudija Farmer Tõnise kahjuri monitoorimise süsteemi ehitamine.

Kasurite ja kahjurite eluvõitlus

Putukate omavahelised suhted mõjutavad nende ellujäämust ja paljunemist. Inimese tegevus võib kahjuripuhangu mahasurumiseks vajalikku parasiitsete ja röövtoiduliste kasurite toimet toetada mitmel viisil:

  • Klassikaline biotõrje tähendab biotõrjeagentide sissetoomist (introdutseerimist) samast piirkonnast, kust on pärit ohtlik võõrliik. See võib nõuda kasurite massilist korduvat vallapäästmist, et saavutada pikaajaline mõju. Paljunemisvõimeliste biotõrjeagentide (sh parasitoidid, röövtoidulised, parasiidid, nematoodid, patogeenid ning herbivoorid – umbrohtude vastu), nagu ka steriilsete putukate ja muude kasurite (mükoriisad, tolmeldajad) sissetoomisel võõrliikidena tuleb arvestada ja maandada nendega kaasnevaid riske mittesihtorganismidele.
  • Kahjurite leviku piiramine võib toimuda laboratoorselt paljundatud looduslike vaenlaste ja putukate patogeenide abil. Suurearvulise kahjurite populatsiooni
    küllastamine nende vaenlastega e tulvameetod (i.k. inundative release) võib eeldada kasurite korduvat keskkonda viimist ühe kasvuperioodi jooksul, samas kui väikesearvulise populatsiooni ohjamiseks võib kasutada ennetavat tõrjet kasurite väikese püsiasurkonna rajamise teel.
  • Loodusliku elurikkuse säilitamine on manipulatiivne strateegia kasuritele elamiseks sobilike koosluste loomise ja soodustamise teel. Nii rakendatakse põllul viljavaheldust, säilitatakse mitmekesiseid maastikuelemente ja rohumaaribasid ning muid siirdealasid. Näiteks pakuvad kasuritele elupaiku nii kraavid, kivikangrud ja kiviaiad, metsaservad kui ka veekogude kaldad. Alatiõitsvana kujundatud ja meetaimedega rikastatud aed tagab röövtoidulistele, parasitoididele, tolmeldajatele ja kahetiivalistele kasuritele ellujäämiseks vajaliku taimse lisatoidu. See pikendab kasurite eluiga ja tõstab viljakust. Putukahotellid ja mardikakünkad (i.k. beetle bank), metsistunud aiasopid ja konnatiigid, kärnkonnamajad ja pesakastid lindudele – kahjurite vaenlaste elupaikade rajamine mitmekesistab keskkonda ja vähendab dominantliikide konkurentsieelist.

Õpik on avalikult kättesaadav

Kuivõrd tegemist on õppevahendiga peeti vajalikuks terminitele, oskussõnadele jm tuua juurde kohe ka eestikeelne vaste (vasted) ja sisuline seletus. Süstemaatika osas on parema selguse ja andmete lihtsama kättesaadavuse huvides on putukate nimed esitatud läbivalt nii eesti kui ladina keeles. Mahukas tabel lisas 1 loetleb Eeti taimekahjurid, hindab esinemise sagedust ja olulisust.

Õpik on kättesaadav kõikidele huvilistele digitaalarhiivi EMU DSpace vahendusel. Autorid Luule Metspalu, Eha Kruus, Riina Kaasik, Anne Mürk, Karin Nurme, Marika Mänd, Eve Veromann, Reet Karise, Angela Ploomi, Risto Raimets, Enno Merivee ja Katrin Jõgar.

Õpiku väljaandmist on toetatud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmist „Eestikeelsete kõrgkooliõpikute loomise toetamise põhimõtted 2018-2027“ ning Eesti Maaülikool.

Viimased uudised

Arhiiv

Pikk.ee uudiskirjaga liitumine.

Isikuandmeid töötleme vastavalt Isikuandmete töötlemise põhimõtetele

Täpsem liitumisvorm on leitav https://test.pikk.ee/liitu-uudiskirjaga/