Loomade heaolu iseloomustavad viis vabadust
Loomade heaolu hõlmab nende füüsilise ja vaimse seisundi ning hea heaolu tase tähendab nii head tervist kui head enesetunnet. Koduloomade heaolu eest vastutab loomapidaja ning kannatuste põhjustamise vältimine on vähim ootus vastutajale.
Viis vabadust on:
- Olla vaba janust ja näljast – loomal peab olema piisavas koguses sööta ja vett, et organismi vajadused oleksid kaetud ning tervis ja elujõud tagatud;
- Olla vaba ebamugavustest – loomal peab olema sobiv keskkond, peavari ja mugav puhkeala;
- Olla vaba valust, vigastustes ja haigustest – loomapidaja kasutab haigusi ennetavaid meetmeid, haigusnähtude ilmnemisel võimaldab loomadele kiire diagnoosi ja sobiliku ravi;
- Vabadus loomuomasele käitumisele – loomadel on piisavalt ruumi ja liigile kohased tingimused, võimalus liigikaaslastega suhelda
- Olla vaba hirmust ja kannatustest – tingimused ja kohtlemine, mis ei põhjusta psüühilisi kannatusi.
Loomade heaolu tagavad loomapidaja oskused ja teadmised. Sõltumata pidamissüsteemi füüsilistest omadustest on võtmeküsimusteks loomapidaja väljaõpe, hool, teadmised peetavate loomade vajadustest, suhtumine neisse ning loomade jälgimine.
Viis vabadust kirjeldati esmakordselt 1965 aastal Inglismaal Brambelli raportis (pdf) seoses avaliku huvi kasvuga loomade heaolu vastu intensiivsetes loomakasvatussüsteemides*.
Lihaveisepullikud söötmiskatses. Loomade heaolu tagamine algab sellest, et neil on piisavalt sööta, puhast joogivett, ruumi liikuda, mugav ase lamamiseks, tagatud veterinaarne tähelepanu, peavari ning võimalus liigikaaslastega suhelda. Foto: Liina Ulm
Viie vabaduse põhimõte on aluseks loomade heaolu hindamissüsteemidele** ja seda saab kasutada põllumajndusliku toodangu kvaliteedikavade loomisel. Eesti Maaülikooli koostöös on eestindatud näiteks piimalehmade heaolu hindamise protokoll ja lihaveiste heaolu hindamise protokoll.
Allikad:
A Critique of FAWC’s Five Freedoms as a Framework for the Analysis of Animal Welfare. McCulloch, Steven. (2012). Journal of Agricultural and Environmental Ethics. 26. 10.1007/s10806-012-9434-7. [www] https://www.researchgate.net/publication/257576552_A_Critique_of_FAWC’s_Five_Freedoms_as_a_Framework_for_the_Analysis_of_Animal_Welfare. Külastatud 04.08.2021
Five Freedoms. Farm Animal Welfare Council. [www] https://webarchive.nationalarchives.gov.uk/20121010012427/http://www.fawc.org.uk/freedoms.htm. Külastautd 04.08.2021
The Five Freedoms: A history lesson in animal care and welfare. Michigan State University Extension. [www] https://www.canr.msu.edu/news/an_animal_welfare_history_lesson_on_the_five_freedoms. Külastatud 04.08.2021
The intensification of animal production. Animal welfare and the intensification of animal production. An alternative interpretation. David Fraser [www] http://www.fao.org/3/a0158e/a0158e02.htm#bm02. Külastatud 04.08.2021
Viis vabadust. Loomade heaolu uurimiskeskus. Eesti Maaülikool. [www] https://lhu.emu.ee/et/lhu/viis-vabadust/. Külastatud 04.08.2021
Põllumajandusloomade ja –lindude pidamine ja heaolu
Kõigi elusorganismide eksisteerimise tingimus on keskkond. Keskkonna moodustavad kõik elusa ja eluta looduse tegurid, mis organismi (biosüsteemi) ümbritsevad ja otseselt või kaudselt selle seisundit mõjutavad. Väliskeskkonna e. ökoloogilised mõjurid on väga mitmekesised ja varieeruvad. Nimetatud mõjurid jagunevad abiootilisteks ja biootilisteks. Abiootilised tegurid võivad olla kosmilised, klimaatilised, mullastikulised, hüdroloogilised, söödad jne. Biootilised mõjufaktorid tulenevad liigikaaslastest, inimestest, haigustekitajatest jms. Biootilised faktorid avalduvad liigisiseste ja liikidevaheliste suhetena.
Indiviidi heaolu on tema seisund, mida iseloomustab organismi koormustase ümbritseva keskkonnaga kohanemisel (Broom). Looma terve olemine on olukord, kus looma kehas valitseb organite ja organsüsteemide vahelises talitluses harmoonia ning samuti on harmooniline organismi ja keskkonna vaheline suhe (Ekesbo). Tervel loomal ei ole haiguse või vigastuse tunnuseid, tema füsioloogilised ja biokeemilised näitajad on normi piirides ja tema käitumine on liigiomaselt normaalne (Hartung).
Sõltuvalt tingimustest võib loomade heaolu (tervis) varieeruda vahemikus väga hea kuni väga halb, selle äärmuslikud seisundid on haiguste puudumisest haiguse raske vormini.
Loomade heaolu riskitegurid
Riskitegur e. riskifaktor on looma või keskkonda iseloomustav tegur, mille olemasolul haiguse esinemise tõenäosus karjas (populatsioonis) suureneb (Waldner). Paljupõhjuselisi haigusi iseloomustab paljude sisemiste ja väliste mõjurite üheaegne esinemine, üksiku riskiteguri mõju ei ole tingimata haiguse põhjustajaks (Hartung). Haiguste riskitegurid võib jaotada karja (keskkonna) ja looma (individuaalseteks) riskiteguriteks (Ekesbo ja Oltenacu). Tänapäeva intensiivses loomapidamises on enamikel haigustel paljupõhjuseline etioloogia, kus haiguse teket ja kulgemist määrab infektsioossete haigustekitajate ja mittenakkuslike mõjurite koostoime. Loom on eksponeeritud paljudele teguritele üheaegselt.
Põllumajandusloomade ja –lindude heaolu (tervist) mõjutavad välised füüsikalised, keemilised ja bioloogilised keskkonnategurid. Konkreetsed keskkonnategurid avalduvad loomade pidamise, farmi ehituslike elementide ja sisseseade, farmi töökorralduse, söötmise ja jootmise tehnoloogia, farmis töötavate inimeste jms kaudu.
Karja (loomade) heaolu riskitegurid tulenevad (joonis 1):
1) Farmi sisekliimast. Seda iseloomustavad õhu temperatuur, niiskusesisaldus ja liikumiskiirus, samuti gaaside-, tolmu- ja mikroobidesisaldus ning ka ventilatsioonimaht; valgustatus ja müra. Farmi sisekliima omakorda sõltub farmi planeeringust, ehituslikest elementidest jne.
2) Tehnoloogilistest lahendustest. Näiteks pidamisviis, söötmine, jootmine, lüps, sõnniku eemaldamine, aseme mõõtmed ja allapanu olemasolu, sõimed, karja suurus ja struktuur, loomade paigutustihedus, suhted loomade vahel, fikseerimine ja grupeerimine jpm.
3) Inimesest ja tema korraldatud töörutiinidest. Olulist rolli mängivad töötajate suhtumine loomadesse, tootmise juhtimine, loomade liikumine farmis ja sealt välja, haiguste ravi, vaktsineerimise ja profülaktilise hügieeni korraldus jms.
 heaolu riskitegurid.jpg)
Joonis 1. Karja (looma) heaolu riskitegurid
Autor: Allan Kaasik (november 2014)
Seadus:
- Loomade heaolu tagamise ning loomade väärkohtlemise ennetamisega seotud õigusaktide väljatöötamise eest vastutab Maaeluministeerium.
- Loomapidamise üldnõuded on kehtestatud Loomakaitseseadusega.
- Nõuete täitmist kontrollivad Põllumajandus- ja Toiduamet ja Keskkonnaamet.
- Põllumajandusloomade kaitse Euroopa konventsioon
- Nõuetele vastavus ja miinimumnõuded, info pikk.ee lehel
Teadus:
- “Aastaringselt välitingimustes peetavate lihaveiste ja lammaste tervise- ning heaolunäitajad. Lihaveiste ja lammaste heaoluindikaatorite väljatöötamine. Poollooduslikud kooslused lihaveiste ja lammaste söödabaasina, soovitused lisasöötmise vajalikkuse kohta” lõpparuanne. (pdf)
- Anni Saare magistritöö “Lüpsilehmade heaolu hindamise protokolli rakendatavuse uuring Eesti piimafarmides” lühikokkuvõte.
- „Veiste vabapidamise külmlautade loomaheaolualased riskid Eesti tingimustes“ (pdf)
- Sigade kirurgilise kastreerimise alternatiivide rakendamise majanduslik mõju (.doc)
- “Karusloomakasvatuse uuring” (pdf)
Loe lisaks:
- Loomade heaolu. Õpik kõrgkoolile. Eesti Maaülikool. Tartu, 2018. (pdf)
- Aivar Vuksi ettekanne “Stress põllumajandusloomadel” (pdf)
- Kalmer Kalmuse ettekanne “Terve loom püsib karjas kauem. Looma heaolu.” (pdf) Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli kodulehel.
- Merje Põlma ettekanne “Loomade heaolu toetus” (pdf)
*intensiivne loomakasvatus – loomakasvatussüsteemid, mis kujunesid välja peale Teist Maailmasõda. Intensiivset loomakasvatust iseloomustavad loomade pidamine väikesel pinnal siseruumides ning kõrge toodang ühe tootmisühiku kohta
**heaolu hindamisüsteemid – The Welfare Quality® Assessment Protocols
Uuendatud 05.08.2021